Aasta suurim lollus, mida on raske ületada…

Lugesin postimehest artiklit, mis ilmselgelt on iga aruka inimese jaoks idiootsus kuubis. Tegevpoliitik andis hinnangu naistele: «Miks ta abiellub siis vastutustundetu mehega ja saab temaga veel igavese hunniku lapsi. Minu meelest tuleks selliseid naisi karistada seadusega, kes abielluvad vastutustundetu mehega. Seadus võiks täie karmusega sekkuda ja sellised naised võiks steriliseerida,» ütles Vassiljev. (allikas postimees)

Sellise jutu kohta mul pikka juttu kirjutada ei ole, sest see on kõige rumalam jutt, mida ma üldse inimese suust kuulnud olen. Eriti tähelepanuväärne on see, et seda räägib tegevpoliitik. Ilmselge ohumärk tervele Eesti ühiskonnale, kui sellise mõttemaailmaga isik riigi „tüüri“ juurde lastakse.

Mille kuradi pärast (vabandust väljenduse pärast) peab meeste sigaduste eest naine vastutama? Ainult lausloll (vabandust väljenduse pärast) võib sellise väitega lagedale tulla. Kui keegi üldse sigivusega vastutama peab, peaks see olema hoopis mees mitte naine. Mees steriliseerida, et ta järgneva naisega sama teha ei saa. Naise steriliseerimine (karistamine) ei pane meest vastutama, sest temaga ei juhtunud midagi. Pigem vastupidi,  õhutab tegudele.

Oletame, et nimetatud idee on geniaalne. Rakendaks seda siis igas valdkonnas? Huvitav oleks teada, mis juhtuks meie poliitikamaastikuga siis, kui iga lauslollusega lagedale tulles poliitikute „suu steriliseerida“? (ehk eemaldada organ, mis selle lagedale tõi) Täiesti mõttetuid ja rumalaid väiteid „lekib“ meediasse üsna tihti, mis tähendaks seda, et ilmselgelt ei oleks lähima (maksimaalselt) paari aasta pärast meil mitte ühtegi tegevpoliitikut.

Mõlemad variandid on igati sobivad elimineerimaks Eestist igasuguse „rumaluse“!

Eesti vs Soome

Lugesin Delfist artiklit selle kohta, kuidas Soomes on ikka parem elada kui Eestis. Olen ise Soomes elanud ja vot ei ole nõus. Nüüdseks olen Eestis tagasi ja väga rahul oma otsusega. Kuna olen ise selle läbi teinud, siis saan väga hästi aru põhjustest, miks seda tehakse, kuid selline lahendus ei ole tegelikult lahendus.

Soomes elades mõistsin, et kes tahab hakkama saada, saab hakkama Soomes…. aga samuti saaks hakkama Eestis. Miks meil hinnad nii kõrged on? Eks ikka sellepärast, et nõudlust on. Poes käies ma ei taju seda, et inimestel pole raha, sest poest ostetakse asju, millele mina nt raha ei kuluta. Järelikult rahakott võimaldab. Kui inimesed hakkaks valima ja tooted jääks seisma, siis ettevõtjad oleks sunnitud hindu alandama, vastasel korral nad toodaks tühja…

Tegelik erinevus seisneb aga selles, et Eestis on enamuse ajast “ehitanud” riiki parempoolsed erakonnad, Soomes vasakpoolsed. Kui ma Soomest tagasi tulin, said esmakordselt aastakümnete järel võimule parempoolsed. Aastakümneid ehitati Soomes riiki inimeste jaoks (vasakpoolsed erakonnad). Sellepärast on Eesti ja Soome riigil väga sarnane ülesehitus, aga väga erinev elukeskkond. Kuna Eesti seadused soosivad ettevõtjaid, siis inimesed ei julge enda eest seista. Soomlased streigivad, siis keegi ei tee tööd, eestlased jätkavad tööd, sest muidu lastakse lahti…. ja seadused võimaldavad seda. Soome seadused mitte.

Jah, kõike ei saa riigi poolt reguleerida, kuid seda, kes on riik (inimene või ettevõtja) seda saame valimistel otsustada küll. IGAÜHE HÄÄL LOEB.

Kutsun üles kõiki inimesi enda õiguste eest seisma ja valima vasakpoolset erakonda. Tõsi, Eestis pole neid just jalaga segada, kuid siiski leidub…

Valimislubadused liistule

Lugesin sellist uudiste rubriiki Eesti Ekspressist. Mõtlesin, et kirjutan, mida mina valimislubaduste “taga” näen. Kuna lubadusi on palju ja kõiki korraga kirja panna läheks liiga mahukaks, siis mõtlesin võtta 1 lubaduse korraga ja neid võrrelda. Seda, et IRL plaan
on parem, kui Reformierakonna oma, näeme iga päev telerist, kui Maire Aunaste räägib sellest, palju nende reformiga inimestel rohkem kätte jääb. Seega valikusse jäid:

IRL 500 € maksuvabalt vs Sotsiaaldemokraatliku erakonna 800 € miinimumtöötasu.

Mida mina neist kummastki arvan? Isiklikult eelistan SDE 800 eurost miinimumtöötasu. Miks?Vahepealne aeg, kus miinimumtöötasu tõstmine ei olnud riigi poolt n.ö peale”sunnitud”, ei saanud ükski koristaja 10 aasta jooksul mitte ühtegi korda palgatõusu. Oletame, et inflatsiooni keskmine määr on 3 % (kuigi masu aastatel oli see kõvasti suurem) aastas, siis miinimumpalgaga töötaja ostuvõime langes selle ajaga kokku 30%.

Ajalugu näitab, et kui ettevõtjatel pole kohustust miinimumpalka tõsta, nad EI TEEGI SEDA. Seega on miinimumtasuga väärtustataval töökohal töötava inimese jaoks kasulikum, kui tõstetakse miinimumi, mitte kui vähendatakse makse. Teen taas piltlikuks.

Tulumaksu summa miinimumtasult:
390×1,6%=6,24€ (töötuskindlustus)
390×2%=7,8€ (pensionikindlustus)
390-6,24-7,8-154=221,96
221,96×20%=44,39€ (tulumaks)

Seega selliselt võidaksid kõige vähem teenivad isikud ca 45 eurot. Kui
tõstetakse miinimumpalk summale 500 eurot, hakkab inimene kätte saama 500 eurot kuus.
SDE (800 euro lubadus)
800×1,6%=12,8€ (töötuskindlustus)
800×2%=16€ (pensionikindlustus)
800-12,8-16-154=617,2€
617,2-20%=493,76€
493,76+154=647,76€ kätte

Seega on vaesele inimesele kasulikum SDE palgareform. Selle reformiga
jääb inimesel kätte igas kuus IRL-i pakutavast rohkem kätte 647,76-500=147,76€ ja aastas teeb see lisaks 147,76×12=1773,12 €

Kes asi on riik?

Valimised on tulekul. Iga kord kui raadio sisse lülitada, kuuleb intervjuud mõne poliitikuga, teleriga sama lugu. Intervjuude sisu kipub ka kuidagi sarnanema eelnevaga. Kiideldakse sellega, mida on lubatud ja ilmtingimata ka täideti. Okey, kohati räägitaksegi seda, mis tõsi, aga täna tahaks hoopis teada, kes asi see riik siis on?

TV3 Seitsmestes uudistes (http://www.tv3play.ee/sisu/seitsmesed-uudised-2015/531079?autostart=true) väitlesid Riisalu ja Varka, kus Vakra tuli välja lausega: kas riik on inimese jaoks või vastupidi?

Taolisi väiteid, kus räägitakse riigist kui millestki eraldiseisvast olendist inimeste kõrval on varemgi kuuldud, eriti valimiste eelsel ajal, kui on vaja teha korralikku lobitööd soojale kohale pääsemiseks. Sellist keelekasutust ei kuule mitte ainult ühe erakonna liikmete suust vaid massiliselt ja erakonnast sõltumata.

Mis asi see riik siis on? Kuidas on võimalik, et riik midagi teeb? Miks mina ei ole näinud sellist “riiki” kes midagi teeb? Kui ta reaalselt olemas on, siis mille pärast me valime inimesi riigikokku ja kulutame nende peale rahva raha? Või peavad meie tegevpoliitikud silmas seda, et nemad on riik rahva kõrval?

Kas mitte sellepärast ei olegi Eestis valimisaktiivsus nii madal? Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 1 järgi on Eesti Vabariigi kõrgemaks riigivõimu kandjaks rahvas, kuid poliitikute jaoks on inimesed lihtsalt mingi häiriv faktor, mis riiki segab vms. Nende vajadusi tuleb rahuldada nii palju, et tagaks n.ö uuele ringile mineku, aga mitte piisavalt…. Tundub, et kõrgeima võimu kandja Eestis on hoopis poliitik…. Valimised on töielik farss, sest valida saan ainult erakonda… see tähendab, et tegelikuks valijaks on hoopis erakond (mitte rahvas), sest nimekirja koostavad erakonnad.

Kulla poliitikud, millal hakkate mõistma, et see abstraktne riik, millest te räägite, ongi need samad inimesed, kelle sissetulekutest laekuvate vahenditega te “mängite”?

Valimised on tulekul ja kutsun kõiki üles kommentaariumis oma arvamust avaldama selle kohta, miks peetakse poliitikute seas riiki ja rahvast eraldi üksusteks? Eriti hea oleks, kui kuuleks selle kohta ka mõnelt tegevpoliitikult.

Head vana aasta lõppu ja kõige paremat algavat aastat

Täna on siis see õhtu, kus üks aastaring saab jälle täis. Sellel õhtul on paslik meenutada seda, mis meil eelmisel aastal korda läks, mis ei läinud päris nii, nagu lootsime ning üldse kõike olnut. Ennekõike aga olla tänulik selle eest, mis meil olemas on.

Inimeste loomuses kord juba on ihata ja ihaldada seda, mida meil ei ole… Kuid kas me oleksime ikka õnnelikumad, kui saame selle, mida ihkame? Üldjuhul mitte, sest alati on ja jääb eksisteerima midagi, milleni meie ei küündi. Miks siis mitte nautida teekonda? Miks mitte olla õnnelik sellepärast, et õhtul magama heites võtab keegi su kaissu? Mitte kõikidele pole sellist õnne antud.

Täna jalutasin ringi ja silmitsesin suuri maju… ja mõtlesin, et kui palju on n.ö katkiseid lapsi, sest vanemad arvavad, et raha asendab nende tähelepanu ja armastust. On lapsi, kes näevad oma vanemaid iga kümne päeva pärast, sest tahetakse lapsele “parimat” lubada. Aga laps igatseb kodus oma isa/ema… Seepärast kutsungi kõiki üles endasse vaatama ja elama nii, et Te oleksite tõeliselt õnnelikud! Elage nii nagu Te ise õigeks peate, mitte nii nagu eksisteeriv materiaalne maailm meilt nõuab…

Soovin kõikidele oma lugejatele meeleolukat aastavahetust ja kõige paremat uude aastasse. Olgu kõik saabuvad kuud, nädalad, päevad, tunnid ja sekundid õnne ja õnnestumist täis.

Lahkuja kohustus EI VÄHENE ja teise vanema õigused EI SUURENE…

Täna mind kummitab lahutatud paaride laste olevik ja tulevik. Pole vist ühtegi inimest, kes ei teaks kedagi, kelle suhe pole läinud nii nagu alguses loodetud. Elu teeb paratamatult kummalisi keerdkäike ja vägagi tihti sunnib meid tegema asju, mida oleme kunagi välistanud. Siinkohal mainin ka ära, et järgnev lugu ei puuduta kõiki lahutajaid. Eestis on palju paare, kes vaatamata kõigele mõtlevad ainult lapse heaolule. Samuti möönan, et on teatud juhud, kus laste heaolu nimel on kõige õigem laps jõhkrast vanemast võimalikult kaugele viia ja kohtumist mitte lubada.

Minu tuttavate seaski on selliseid paare, kes teadlikult hakkavad n.ö eksile ära tegema. Arusaamatuks jääb ainult selliste inimeste mõttemaailm. Tean mehi/naisi, keda lahkumineku järel lapsed enam üldese ei huvitagi. Lapsed kannatavad, sest vanemate jaoks (nii lahkuja kui ka sellel, kelle juurde lapsed jäävad) on nende ego kõige tähtsam. Suhtumisega, et kui ära läksid, siis järelikult sa enam lapsest ei hooli ja mina sulle temaga kohtumist ei võimalda. Põhjuseks üldjuhul see, et eks on selline siga, jõhkard, egoist ja kõike muud. Aga lapsed? Kas samale tasemele langemine teeb kellestki parema? Minu arvates just samasuguse…. Elus võib kõike ette tulla. Garantiid ei ole ega anta millelegi. Täiskasvanuna võiksid inimesed endale ikka oma tegudest aru anda ja vastutuse võtta. Olgu need siis kas lahkujad, või need, kellele jääb laps ning pressivad teiselt vanemalt kohtumiste eest raha välja.

Nende meeste uute naiste suhtumine üllatab mind aga kõige enam… Siinkohal räägin just naistest, sest pole mehi sellist juttu rääkimas kuulnud. Naistelt aga olen mitmeid kordi kuulnud väljendit, et ma arvasin, et “vana” naine saab ikka ise hakkama. Sellise lause peale tekib ainult küsimus, et mis ajast ühe lapsevanema hoolsus ja töökus teise vanema kohustusi vähendab? Isegi kui see vanem, kelle juurde laps jääb, saab edukalt hakkama ja lapsel millestki puudust ei ole, EI VÄHENDA see selle lapsevanema kohustusi, kes lahkus. “Vana naine” on siis süüdlane, kui mees peab lapse eest vastutama ja nn alimente maksma.  Miks uued naised arvavad, et neil on millelegi suurem õigus? Miks mehele alimentide mittetasumise võimalust ei pakuta siis, kui mingil hetkel sellest “uuest naisest” saab järgmine “vana naine”? Sellisel juhul on viga mehes…  Aga enne oli eelmises naises?

Mida lugejad sellest “uute naiste” suhtumisest arvavad?

Kui suur on Teie enda panus?

Minu tänast kirjatükki ajendas kirjutama vestlus, mida juhtusin kuulma linnaliini bussis. Selle vestluse ajal keerles mul peas üks küsimus ja meenusid vestlused oma tutvusringkonnas olevate emadega. Uudistega kursis olevad inimesed ilmselt teavad kõik, et 2015. aastast tõstetakse lastetoetusi. Siinkohal rõhutaksin sõna TOETUS. Iga esimene ja teine laps hakkavad saama 45 eurot ja alates kolmandast 100 eurot.
Nüüd siis tagasi vestluse juurde, mida juhtusin bussis kuulma ja kahjuks olen kuulnud ka päris paljude lapsevanemate suust oma tutvusringkonnast. Teemaks oli sel korral siis see, et lasterahad on meie riigis ikka nii väikesed. Kuidas “riik” ikka aru ei saa, et sellise summa eest last üles ei kasvata. Selle eest ei saavat laps isegi kuu aega süüa, muust vajalikust rääkimata.
Ei oska nüüd öelda, kas need kaks lapsevanemat olid ise tööinimesed või mitte, aga pakun, et mitte. Miks? Sest nimetatud vestlus toimus päise päeva ajal, kui enamus tööinimesi on tööga hõivatud.
Enda tutvusringkonnas kuulen sellist juttu enamasti nende inimeste suust, kes on lastega kodus ja tööga hõivatud ei ole. Need naised, kellel pole mehega õnneks läinud (loe: lahku läinud ja meest laps enam ei huvita), nemad teevad tööd ja leiavad viisi, kuidas laps lasteaeda saada jne. Neil pole sellisteks vestlusteks aega, sest elu nõuab… Samuti tean naisi, kes kasvatavad üksi last ja käivad mitmel kohal tööl, et lapsel oleks söök laual. Samuti ei virise, sest enamus ajast kulubki töö tegemisele ja ei ole aega mõelda sellele, mida keegi teine nende laste heaks tegema peaks… Nemad said lapse…. endale. Seega Eestis on ka väga palju tublisid naisi ja antud kirjatükk neid kohe kindlasti ei puuduta.
Kogu selle intsidendi vältel bussis, vasardas mu peas ainult üks küsimus. Kodus olevalt emmelt tahaks vahel küsida, kuidas see, mida „riik“ teeb on vähe? Jah, olen nõus. 45 eurot ei ole mitte mingi raha. Aga samas vaadakem asja nüüd veidi objektiivsemalt. See 45 eurot toetust riigilt on kõvasti rohkem, kui see mida need emmekesed ise oma lapse heaks teevad. Kui palju kodus olevad emad teevad selleks, et hankida vahendeid selleks, et lapsel oleks söök laual? Pigem vastupidi. Tarvitavad ise ka seda „vähest“, mida riik NENDE laste heaks teeb.
Siinkohal meenutaksin, kes see „riik“ tegelikult on. Riik on sealhulgas need samad poemüüjad, kes teevad 12-15h vahetusi ja saavad selle eest kõigest miinimumi või veidi rohkem. Selliste inimeste taustal viriseda, et nad teevad liiga vähe, on ikka inetu ja isekas küll.
Elu läheb paremaks alles siis, kui võtate vastutuse oma elu ja kohustuste eest enda kanda. Kellegi teise kulul elades (ka riigi) jäävad võimalused alati piiratuks. Ainult teie ise saate endale muretseda selle, mida soovite ja enda arust väärt olete. Alati on võimalus.
Kui olete kaelast saati s*ta sees, ei tasuks pead norgu lasta…