Kui suur on Teie enda panus?

Minu tänast kirjatükki ajendas kirjutama vestlus, mida juhtusin kuulma linnaliini bussis. Selle vestluse ajal keerles mul peas üks küsimus ja meenusid vestlused oma tutvusringkonnas olevate emadega. Uudistega kursis olevad inimesed ilmselt teavad kõik, et 2015. aastast tõstetakse lastetoetusi. Siinkohal rõhutaksin sõna TOETUS. Iga esimene ja teine laps hakkavad saama 45 eurot ja alates kolmandast 100 eurot.
Nüüd siis tagasi vestluse juurde, mida juhtusin bussis kuulma ja kahjuks olen kuulnud ka päris paljude lapsevanemate suust oma tutvusringkonnast. Teemaks oli sel korral siis see, et lasterahad on meie riigis ikka nii väikesed. Kuidas “riik” ikka aru ei saa, et sellise summa eest last üles ei kasvata. Selle eest ei saavat laps isegi kuu aega süüa, muust vajalikust rääkimata.
Ei oska nüüd öelda, kas need kaks lapsevanemat olid ise tööinimesed või mitte, aga pakun, et mitte. Miks? Sest nimetatud vestlus toimus päise päeva ajal, kui enamus tööinimesi on tööga hõivatud.
Enda tutvusringkonnas kuulen sellist juttu enamasti nende inimeste suust, kes on lastega kodus ja tööga hõivatud ei ole. Need naised, kellel pole mehega õnneks läinud (loe: lahku läinud ja meest laps enam ei huvita), nemad teevad tööd ja leiavad viisi, kuidas laps lasteaeda saada jne. Neil pole sellisteks vestlusteks aega, sest elu nõuab… Samuti tean naisi, kes kasvatavad üksi last ja käivad mitmel kohal tööl, et lapsel oleks söök laual. Samuti ei virise, sest enamus ajast kulubki töö tegemisele ja ei ole aega mõelda sellele, mida keegi teine nende laste heaks tegema peaks… Nemad said lapse…. endale. Seega Eestis on ka väga palju tublisid naisi ja antud kirjatükk neid kohe kindlasti ei puuduta.
Kogu selle intsidendi vältel bussis, vasardas mu peas ainult üks küsimus. Kodus olevalt emmelt tahaks vahel küsida, kuidas see, mida „riik“ teeb on vähe? Jah, olen nõus. 45 eurot ei ole mitte mingi raha. Aga samas vaadakem asja nüüd veidi objektiivsemalt. See 45 eurot toetust riigilt on kõvasti rohkem, kui see mida need emmekesed ise oma lapse heaks teevad. Kui palju kodus olevad emad teevad selleks, et hankida vahendeid selleks, et lapsel oleks söök laual? Pigem vastupidi. Tarvitavad ise ka seda „vähest“, mida riik NENDE laste heaks teeb.
Siinkohal meenutaksin, kes see „riik“ tegelikult on. Riik on sealhulgas need samad poemüüjad, kes teevad 12-15h vahetusi ja saavad selle eest kõigest miinimumi või veidi rohkem. Selliste inimeste taustal viriseda, et nad teevad liiga vähe, on ikka inetu ja isekas küll.
Elu läheb paremaks alles siis, kui võtate vastutuse oma elu ja kohustuste eest enda kanda. Kellegi teise kulul elades (ka riigi) jäävad võimalused alati piiratuks. Ainult teie ise saate endale muretseda selle, mida soovite ja enda arust väärt olete. Alati on võimalus.
Kui olete kaelast saati s*ta sees, ei tasuks pead norgu lasta…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s